Diabeediravim võib Parkinsoni tõve progresseerumist aeglustada, väidavad teadlased

Uuring näitab, et diabeediravim võib aeglustada Parkinsoni tõve progresseerumist

Parkinsoni fondi andmetel elab üle 10 miljoni inimese kogu maailmas Parkinsoni tõvega. Seda seisundit iseloomustab aju närvirakkude järkjärguline kadu, mis põhjustab muude sümptomite hulgas ka liikumis-, tasakaalu- ja mäluprobleeme. Kuigi sümptomite leevendamiseks on olemas ravi, puudub teadaolev ravi.

Huvi GLP{0}}R agonistide vastu

Viimastel aastatel on huvi äratanud ravimid, mida tuntakse glükagoonisarnaste peptiidi 1 retseptori agonistidena (GLP-1R agonistidena). Üks selline ravim on 2. tüüpi diabeedi raviks kasutatav eksenatiid, mis on leitud, et see aeglustab mõnedel Parkinsoni tõvega inimestel motoorsete sümptomite progresseerumist.
Uus lootus liksisenatiidiga

Nüüd väidavad teadlased, et ka teisel 2. tüüpi diabeediravimil, liksisenatiidil, võib olla sarnane toime, mis toetab hüpoteesi, et Parkinsoni tõbi võib olla seotud aju insuliiniresistentsusega.
Julgustavad tulemused

Bordeaux’ ülikooli haigla professor ja uuringu juhtivteadur Wassilios Meissner on kirjeldanud tulemusi kui põnevaid. "Peame olema praeguses etapis kõigi tõlgenduste ja rakendustega ettevaatlik, kuid see on uskumatult selge ja tugev signaal, mida me pole kunagi varem näinud, välja arvatud eksenatiidikatse," ütles ta.
Kaalulangusravimid ja insuliiniresistentsus

GLP-1R agonistid, mille hulka kuuluvad semaglutiid ja liraglutiid, on tuntud oma rolli poolest II tüüpi diabeedi ravis ja kehakaalu langetamisel. Kuid erinevalt eksenatiidist ja liksisenatiidist ei läbi need ravimid kergesti hematoentsefaalbarjääri, muutes need Parkinsoni tõve raviks vähem sobivaks.
Randomiseeritud kliiniline uuring

Prantsuse teadlased kirjeldasid ajakirjas New England Journal of Medicine randomiseeritud kliinilist uuringut, kus 156 hiljuti diagnoositud Parkinsoni tõvega patsienti jagati juhuslikult kahte võrdsesse rühma. Mõlemad rühmad said standardset Parkinsoni tõve ravimit, kuid üks rühm sai igapäevaselt täiendavalt liksisenatiidi süsti, kontrollrühm aga platseebot.
Motoorsete raskuste edenemine puudub

12 kuu pärast ei ilmnenud liksisenatiidi saanud patsientidel motoorsete raskuste peaaegu mingit progresseerumist, erinevalt platseeborühmast, kus täheldati tagasihoidlikku, kuid kliiniliselt olulist kolmepunktilist langust 132-punktide skaalal. Erinevus püsis kaks kuud pärast uuringu lõppu ja teiste Parkinsoni tõve ravimite kasutamise lõpetamist.
Sümptomite leevendamise ja neuronite kaitse potentsiaal

Teadlased viitavad sellele, et liksisenatiid ei pruugi mitte ainult sümptomeid leevendada, vaid ka kaitsta aju neuronite kadumise eest.
Kõrvalmõjud ja tulevased uuringud

Ligikaudu pooled liksisenatiidi saanud osalejatest teatasid aga iiveldusest ja 13% koges oksendamist. Teadlased märgivad, et on vaja täiendavaid uuringuid, et teha kindlaks, kas liksisenatiid tõesti aeglustab haiguse progresseerumist, kas kasu säilib aja jooksul või tugevneb pikema kasutamise korral, optimaalne annus ja kas ravim oleks kasulik Parkinsoni tõve erinevates staadiumides.
Paljutõotavad sammud edasi

Sheffieldi ülikooli raku neuroteaduse ja ainevahetuse professor Heather Mortiboys, kes ei osalenud uuringus, kommenteeris, et leiud on paljulubavad ja põnevad. "Uued liksisenatiidi kliiniliste uuringute tulemused, mis näitavad motoorsete sümptomite progresseerumise olulist vähenemist võrreldes platseeborühmaga, on tõeliselt paljulubav ja põnev samm edasi meie uurimistöös, et tuua Parkinsoni kliinikusse uusi ravimeid," ütles ta.

"Uuring lisab täiendavat kaalu praegustele tõenditele, mis viitavad sellele, et sellel ravimitel, GLP{0}}R agonistidel, on märkimisväärne potentsiaal Parkinsoni tõve raviks."